Universumi väljade avarustes Lendab ta valgusenergia voos Sooviga saada nähtavaks Muinasjuttu täis päevade loos.
Maailmaruumil aga seinu ei ole, Kuid kitsas ja ahas on kest, Mis tõotab olla tunnetest tulvil Ja pakkuda talle igavest huvi.
Suveööde sumedas vaikuses Laskub ere komeedina Okste pehmesse rüppe Ja kaob hetkega kuhugi.
Sel ajal metsaradadel jalutab Mõtteisse vajunud rändur. Ja muinasjutt langeb ta õlule Kui nähtamatu udune loor.
Kesköö tsikaadide sirina saatel, Väsides metsas uitamisest Laskub me kangelane uniselt pehmele värskele murule.
Unes kuuleb ta hääli, Mis sosistavad, et ehitaks siia Üksteist parimat maja, Teed milleni valgustab majakas.
Ksenia Vain
